Kivistised
Paekivi on moodustunud kunagise elutegevuse tagajärjel. Tavaliselt lähevad surnud organismid bakterite abil taaskasutusse. Väike osa lubikodade jäänuseid ladestuvad aga merepõhja ja väljuvad aineringest. Enamus põhja vajunud materjalist laguneb ühtlaseks massiks, väiksem osa säilib lubikodade tükikestena või isegi tervikuna. Üksikutel juhtudel on leitud isegi jäljendeid pehmematest sisekudedest. Kunagi elanud ja tänaseni säilinud organismide jäänuseid nimetame kivististeks ehk fossiilideks.
Eesti on tähelepanuväärse geoloogilise minevikuga maa. Siin paljandub Maa vanim ajalugu 542-359 miljonit aastat tagasi. Kogu selle aja vältel olid Eesti alad merepõhjaks ja toimus setete ladestumine. Devoni ajastu lõpuks ulatusid Eesti alad üle merepinna ja on olnud seda tänaseni (kui jääaegadest tingitud veetaseme kõikumised välja arvata). Tõenäoliselt on Eesti alad aegade jooksul näinud kõike, ka dinosauruseid, kuid mandrijää on kõik jäljed, mis on nooremad kui 359 miljonit aastat, hävitanud.
Eestis võib kivistisi leida kõikidest ajastutest, iseäranis kivististerikkad on paekivikihid Ülem-Ordoviitsiumis ja Siluris. Terviklikke ja ilusaid kivistisi leiab ka Eesti maavaradest – põlevkivist ja fosforiidist (mõlemad pärinevad Ordoviitsiumi ajastust). Kambriumi ladestust suuri ja silmatorkavaid kivistisi ei leia – põhjuseks Eesti asend Kambriumis. Eesti asus siis jahedas parasvöötmes lõunapooluse lähedal ja lubitoesega asukaid oli seal vähe. Olukord muutus, kui Baltika manner koos Eestiga triivis ekvaatori poole ja jäi sinna 130 miljoniks aastaks. Madalaveelises troopilises meres kihas vilgas elu ja elutegevuse jälgi (kivistisi) on selle perioodi setetes palju.
Devonis elutingimused muutusid, kuna Eesti asus hiiglasliku Skandinaavia mäestiku vahetus läheduses. Mägede kulumisel tekkinud liivasetted takistasid aga paekivi tekkimist. Siiski võib leida Devoni liivakivist kunagiste rüükalade kivistisi.